Sai ju kunagi lubatud, et hakkame kartulikoori sööma! Olgugi, et olin siis nooruke, kui eesmärgiks oli vabadus ja vabaduse saavutuse nimel lubasime hakata kartulikoori sööma, mäletan seda hirmu ja teadmatust veel tänaseni nii selgelt. Ega mina ei teadnud, et keegi ei mõelnudki ju päriselt kartulikoortest toituma hakata, aga samas on see kujund vägagi tabav iseloomustamaks meie kõigi valmisolekut teatud ohvriteks. Kui ma emale ütlesin, et tegin täna frititud kartulikoori, oli tema esmane reaktsioon: „Kas olukord on siis nii hull!?“ Ei ole midagi nii hull, lihtsalt sai tehtud nö vahepalaks. (Ma ikka olen nii kiindunud oma verivärskesse leidu- kartulisorti Laurasse, et ei raatsinud koorigi ära visata ja nii mõnigi teab, et mul on Lauraga omad suhted;))
Retsept:
kartulikoored
õli frittimiseks
soola (soolahelbeid)
Kartuleid koorides vali välja ilusamad koored. (Seekord koori kartuleid nö paksult). Lase koortel külmas vees seista ja loputa hoolega. Tõsta köögipaberile nõrguma. Vala õli (nt päevalille) umbes 2-3 cm potipõhja ning kuumuta. Küpseta koori umbes 2-3 minutit, tõsta vahukulbiga välja ja pane taas köögipaberile nõrguma. Puista peale soola.
Minu arust on ka Laura parim kartulisort :)
VastaKustutaTegin ka maal tevitustööd, et kui läheb seemne vahetuseks, siis oleks Laura kindel valik.
VastaKustuta