Küpsised lapsepõlvest

Olen selles eas, kes võib öelda, et minu ema/ämm oli nõukogude naine. Nõuka aegsed naised elasid sageli juhindudes vanasõnast: „Seitsme aasta pärast läheb täinahku ka vaja“. Tänu sellele leiab kapist, sahvrist, lakast, garaažist imeasju. Viimati leidsin „pähklirauad“ ja veel ühe panni, millele leidsin tänu internetile rakenduse, aga sellest edaspidi. Ma mäletan neid pähkliraudu lapsepõlvest väga ähmaselt. Ainuke meenutus on, et nendega tehti täidisega küpsiseid, mis olid väga head. Googeldades leidsin kreeka pähklite ja seente tegemiseks mõeldud raudu, minu käsutuses olevate raudadega saab teha kreeka pähkleid, seeni, käbisid ja merekarpe.

Nüüd neid küpsiseid tehes päris „jah jaa“ elamust ma ei saanud – minu mälestustes olid nad nagu pehmemad ja magusamad. Ilmselt oli asi tainas, sest taina retsepti võtsin netist, mitmete katsetajate ühisest heakskiidetud tainast. (Lisan siia postitusse ka ühe vanast märkmikust leitud retsepti.) Teine erinevus on see, et täidiseks tegin küll nö ülekeedetud kondenspiima, aga jätsin suure või koguse sinna lisamata (mõeldes eesseisvale suvele, tundus või lisamine kuritegu olevat) Sellest hoolimata on need küpsised head kohvi kõrvale võtta ja pakkusid nii suurtele kui väikestele väga suurt elevust.

Retsept:

200 g võid

1 dl suhkrut

2 muna

soola

6 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:

1 l piima

250 g suhkrut

Või vahustada suhkruga, lisa ükshaaval munad ning omavahel segatud kuivained. Sega tainas ühtlseks massiks ja aseta külma pooleks tunniks.

Keeda suhkruga segatud piim keskmisel kuumusel 2,5-3 tundi aegajalt segades. Lihtsama variandina keeda vees kinniseid valmis kondenspiimapurke 1,5-2 tundi.

Aseta pähklirauad keskmise kuumusega pliidile (tegin gaasipliidil). Igasse vormiauku pane väike tainatükike, vajuta rauad kokku ja küpseta u 5 minutit. Tõsta rauad tulelt, eemalda küpsenud küpsised ja pane taas igasse vormiauku tainatükike, suru rauad kokku ning tõsta tulele.

Valmis küpsise poolikutesse tõsta teelusikatäis kreemi ja suru pooled kokku.

Toon siinkohal retsepti, mille leidsin ühest vanast märkmikust:

2 pk margariini

1kl suhkrut

4 munakollast

1 muna

5,5 kl jahu

0,5 tl soodat tigakese äädikaga

Valmis tainast hoida 2h külmas.

Kreem:

2 prk keedetud kondenspiima (Kinniseid purke keeta vee sees 2h)

1pk võid

Koos kokkamine

Nädalalõppudel, kui me maal oleme, siis saab meid seal kokku olema kuni 14 inimest vanuses 1,5-62. Sellisele rahvahulgale teeme süüa enamjaolt kolmekesi ehk toimub nö koos kokkamine. Maal tehtav toit on alati selline lihtne, klassikaline. Seal olles ei tule selle pealegi, et teeks näiteks toorjuustutorti. Sealsed toidud valmivad tavaliselt puuküttega pliidil ja – ahjus, mis teevad toidud hoopis maitsvamaks. Nuta või naera, aga linnas elektriahjus ei tule nii maitsev liha, kui puuküttega ahjus.

Valik toite möödunud nädalavahetusest:

Leib:
Pean tunnistama, et olin esimest korda leivateo juures algusest lõpuni. Lapsena, kui vanaema juurde läksin, siis tal oli kas leib valmis või kohe ahjust tulemas. Tervet protsessi ma ei olnud varem näinud. Tänaseks olen ka iseseisvalt ühe leivateoga hakkama saanud ja vägagi edukalt. (Luban, et leivast tuleb edaspidi eraldi postitus, leib on seda väärt.)

Jäätis:
Snickersi jäätist tegime selle retsepti järgi. Ning küpsetasime ise ka vahvlituutud. Vahvlite nimeks olid New York`i hommikuvahvlid ning valmistatud said nad selle retsepti järgi.

Uluki ribiliha:
Liha, mis on küpsenud puuküttega ahjus on niivõrd maitsev ja suussulav. Linnas elektriahjus ma olen loobunud ulukiliha küpsetamisest, sest tulemus ei ole kaugeltki see… Maitseaineteks sool, pipar, damerara suhkur, vürts, loorber, sibul, küüslauk ja törts konjakit.

Hakk-kotletid ja pildile püütud kevad

See on kõigile teada, et parimad toidud sünnivad kvaliteetsest toorainest. Poest hakkliha ostes ei tea ju kunagi, millised lihatükid hakklihaks on tehtud. Kõige lihavamaid lihatükke nad kindlasti sinna ei pane, aga kas ja kui palju igasuguseid jääkprodukte – ei tea. Üks asi on küll selgemast selgem, et poe hakklihast tehtud hakk-kotletist võib leida krõmpsuvaid tükikesi liigagi sageli. Mulle on see õnn osaks saanud, et kui jahihooaeg käes, siis saan valida ulukilihatükid, millest ise elektrilise hakklihamasinaga saan kerge vaevaga teha ühe kvaliteetse lihava hakkliha. Et igal ajal oleks head liha käepärast võtta, siis panen paraja suurusega lihatükid ja hakklihaportsud sügavkülma. Nii ma siis seekordki tõstsin eelmisel õhtul liha külmikusse, mis järgmiseks päevaks kenasti sulanud oli. Ulukilihast hakk-kotlettide tegemiseks mul ei ole kindlat retsepti, teen neid alati tunde järgi. Panen siia kirja need toidu- ja maitseained, mida alati kasutan.

Vaja läheb:

uluki hakkliha
soola
musta pipart
muskaatpähklit
sibulat
muna
riivsaia
õli

Maitsesta hakkliha soola, jahvatatud pipra ja riivitud muskaatpähkliga. Haki sibul hästi peeneks või lase hakkliha valmistamise ajal läbi hakklihamasina. Lisa segule muna ja riivsai. Sega käega ühtlaseks massiks. Vooli ühesuurused pallikesed ja vajuta käega kergelt lamedaks. Prae kotlette mõlemalt poolt u 3-4 minutit.

Kaua oodatud kevad on lõpuks täies hoos. Püüdsin seda mõnusat kevade nautimist ka pildile püüda. Siin väike osa sellest.

Piltidel:
Väikemees ammutab künnapuult energiat, tervislikkusest pulbitsev kasemahl, imearmas udusulgi meenutav sarapuu emasõis ning taamal urbadena isasõied, sinilill.

Juustutäidisega kanafileed

... nii lihtne ja nii maitsev, lihtsalt nõuab ülestähendamist. Muidu tuimaks jääva kanafilee täiustamiseks kasutasin siin Raclette juustu ja Serrano sinki. Nimetatud juustust on juttu olnud siin postituses. Serrano sink on kuulus hispaania sink, mida valmistatakse järgnevalt: sink (terve kints) hõõrutakse meresoolaga ning hoitakse algselt madalal temperatuuril ja väga niiskes keskkonnas. Edasi jääb sink soolduma 7-16 kuuks, temperatuuri tõstetakse ja õhuniiskust langetatakse. Sool stabiliseerib lihavalgud, samas väljutab vee. Sellist õhukäes kuivatatud sinki serveeritakse paberõhukeseks viilutatuna. Sink on tumepunase värvusega ja seda ilma nitritita, mida meil siin uhkesti lisatakse, et sinkidel oleks meeliköitev värvus.

Retsept:

4 kanafileed
4 viilu Raclette juustu

4 viilu Serrano sinki

4 värsket basiiliku lehte

kuivatatud basiilikut

soola, pipart

õli

Aseta kanafilee toidukile vahele ja tambi lamedaks. (Toidukile idee seisneb selles, et õrn filee ei haakuks lõikelaua ega haamri külge.) Maitsesta soola, pipra ja kuivatatud basiilikuga. Murra filee kokku nö taskuks, pannes vahele 1 basiiliku leht ja viil juustu. Peale vajuta viil sinki. Prae esmalt kuumutatud õliga pannil ilma singita poolt umbes 5 min ja siis singiga poolt samuti umbes 5 minutit.

Idee eest tänusõnad nami-namile!

Jäätis - taevalik ja patune

Jäätis, patuselt hea, taevalik maius. Kes selle imemaitsva jäise magustoidu leiutas ei ole tänaseni täpselt selge? Arvatakse, et umbes 3000 aastat tagasi Vana-Hiinas segati mahlaga lund ja saadud produkti säilitati sügaval maapõues. Ajaga nende retsept täiustus ning alles 13. sajandil õnnestus hiinlastelt jäätise valmistamise saladus välja uurida Veneetsia rännumehel Marco Polol. Koju, Itaaliasse naastes tutvustas ta saadud retsepti, mida hoiti taas range saladusloori all. Siiski ei suudetud seda väärtuslikku retsepti igavesti varjata. 17. sajandil avas itaallane F. Proccopio maailma esimese jäätisekohviku Pariisis. Enam kui sajand hiljem avati jäätisekohvik Ameerikas. Jäätise tööstuslik tootmine ja laiem tarbimine sai alguse alles 19. sajandil. Eestis hakati jäätist tootma 20. sajandi esimesel poolel, teerajajaks oli Evald Rooma.

Nüüd tänaseks päevaks olen minagi leidnud viisi, kuidas ilma spetsiaalse masinata niivõrd võrratult head koore/piimajäätist valmistada. Tehnoloogia on iseenesest ääretult lihtne – erinevad jäätisesegud vahustatakse ja siis külmutatakse. Maitseks võib jäätisele lisada kõike seda, mida hing ihaldab, loetelu oleks lõputu. Minu esimesed jäätised on olnud kama, pistaatsia-avokaado, küpsisetükkidega ja Snickersi šokolaadiga. Suure kamasõbrana on just kodune kamajäätis olnud see, mis paneb mind uuesti ja uuesti mõtteid mõlgutama, et võiks ju taas seda taevalikku patuselt head maiust teha.

Retsept:

4 dl 35%st vahukoort

1 purk kondenspiima (400 g)

meelepärased lisandid

Vahusta vahukoor pehmeks vahuks, lisa kondenspiim ning vahusta ühtlaseks vahuks. Lisa meelepärased lisandid ning sega kergelt. Pane segu madalasse sügavkülmakarpi ning pane segu jääkappi. Sega kahvliga segu u 45 minuti pärast, et vältida suuremate jääkristallide tekkimist ning see annab ka võimaluse lisanditel veelkord paremini seguneda. (Olen ka veel teist korda seganud, kas just vajadust on, ei tea.) Lase jäätisel vähemalt 6 h külmuda. Tõsta jäätis enne serveerimist külmkappi pehmenema.

Ps! Sama retsepti järgides võib 4 dl vahukoore asemel kasutada 6 dl. Saab kooresema ja vähem magusma jäätise.

Kondenspiim

Et veelgi kodusem ja veelgi nö puhtama mõnusama maitsega jäätis tuleks, tasub tunnike vaeva näha ja valmistada kodus ise kondenspiim. Kondenspiima valmistamise õpetuse eest aitäh sõnad Ragnele.

Retsept:

1 l piima

250 g suhkrut

1 tl vanillsuhkrut

Lase piim keskmisel kuumusel koos suhkruga keema tõusta, alanda pisut kuumust (piimasegu peab ikka mullitama pidevalt). Keeda keemishetkest umbes 1 tund või kuni segu paksenemiseni. Sega aeg-ajalt. (Soovitan on panna keema kõrgemasse potti.)

Traditsiooniline raclette - lihtne ja hea

Nii nagu juustufondüü, on ka raclette pärit Šveitsist. Raclette`i juured ulatuvad aega, mil lehmakarjused läksid küladest mägedesse parimatele karjamaadele ja võtsid kaasa juustu, mida lõkkel sulatada. Sulatatud juust kaabiti koorega keedetud kartulitele kastmeks. Raclette tähendabki tõlkes kaapimist/kraapimist. Tänapäeval sulab juust mugavalt elektrilisel raclette-grillil ning juustule on traditsioonilisteks lisanditeks keedetud kartulid, pärlsibulad, väikesed marineeritud kurgid, jahvatatud must või valge pipar ning õhukäes kuivatatud sink (nt prosciutto). Kõrvale juuakse karjuste kombel rohelist teed või valget kuiva veini. Soovi korral võib lisada viilutatud tomatit, paprikat, seeni (nt šampinjone).

Raclette`i jaoks on vaja juustu, mis on üsna tugevamaitseline (Raclette, Bagnes, Fontal, Montale, Turunmaa, Cheddar, Gruyère jne). Raclette juust on tugeva struktuuri ja õrn-kollaka tooniga, aromaatne, rasvarikas juust. Maitstes esialgu ei olegi erilist maitset ja üsnagi lõhnatu, küll aga sulades kerkib esile selline pähkline maitse, lisaväärtusena sulab ideaalselt hästi. Tallinna kaubandusvõrgus leidsin Stockmannist ja Kaubamajast, olgu siinkohal ära märgitud ka hinnavahe 80.-/kg Kaubamaja kasuks (lisaks veel -5% partnerkaardiga;)).

Võrdlusena sulatasin Raclette juustu ja kodus olevat Hollandi leibjuustu - viimane sulas kenasti, aga ei voolanud toidule nii nagu Raclette juust, jäi pigem nagu üks klimp ja oli Raclette juustu kõrval täiesti maitsetu. Muidugi, kui seda viimase väljasulanud rasva hulka vaadata, siis....

Raclette on tänapäeva kontekstis justkui sotsiaalne sümbol. Seltskond istub ümber laua (nagu fondüü korralgi), kus igaüks toimetab oma juustutükiga ja singiviiluga. Juustutükk pannakse nö kastmealusele sulama ja singiviil grillplaadile küpsema – lihtne ja hea.

Vaja läheb:

Raclette juustu

keedetud kartuleid

õhukäes kuivatatud sinki

marineeritud pärlsibulaid

marineeritud kurki

jahvatatud musta pipart

Pasta carbonara, see kreemine

Pasta carbonara, tõlkes „söekaevuri pasta“ on tuntud Itaalia pastaroog peekoni, muna ja parmesaniga. Räägitakse, et pärast Teist maailmasõda, kui USA sõdurid veel Itaalias olid, kostitati neid nimetatud pastaroaga. Sõduritele roog maitses ja võtsid retsepti koju kaasa ning lisasid retseptile koort. Just see koorega variant on tänaseks väga levinud. Itaalia algupärases pasta carbonara retseptis koort ei kasutatud. Kõikvõimalikes uutes variatsioonides kasutatakse värvi lisamiseks erinevaid köögivilju või seeni.

Retsept:

400 g kvaliteetset pastat

Kaste:

2-3 munakollast

150 ml rõõska koort

1 sidrun

100 g peekonit

musta pipart

soola

Serveerimiseks:

parmesani

Aseta soolaga maitsestatud keevasse vette pasta. Keeda pakendil oleva juhendi järgi al dente. Samal ajal lõika peekon ribadeks, prae pannil krõbedaks. Sega kausis munakollased, koor, must pipar, sool, riivitud sidrunikoor ja pool peekonist. Kurna pasta ja aseta eelsoojendatud serveerimiskaussi, vala kuumale pastale muna-koore segu, sega ning puista peale pooled peekoniribad ja puista üle parmesaniga.

Klassikaline kamaraga seapraad

Lapsepõlvekodust kaasa saadud klassik. Ema teeb tänaseni just seda ahjuliha igaks tähtpäevaks. Kui nüüd täpsemalt järgi mõelda, siis minu sünnipäevaks ei ole ta seda kunagi teinud - mõistagi on südasuvel isu millegi palju kergema järele ja pealegi on siis grillimise kõrghooaeg.

Retsept:

1,5 kg kamaraga seaseljatükki

soola

pipart

Põltsamaa sinep

Lõika kamar ja kamara all olev pekikiht terava noaga ruudustikuks. Määri liha soola, pipra ja sinepiga. Ära unusta ruudustiku vahesid maitsestada! Pane liha kõrgemate äärtega ahjuvormi kamara pool ülesse. Lisa põhja veidi vett, mis aurustades liha mahlasena hoiab. Küpseta 175 kraadises ahjus 1,5 tundi. Aegajalt pööra liha külgi, et kõikjalt pruunistuks. Kasta liha vormis oleva vedelikuga. Kui kõikjalt on pruunistunud, siis kata ahjuvorm fooliumiga ja küpseta liha pehmeks. Enne serveerimist hoia liha fooliumi all, siis muutub praad mahlasemaks. (Küpsetuaega arvesta 1h=1kg liha)

Rummihõnguline moonikook beseega

Vahest head asjad justkui sünnivad iseenesest. Mitmete asjade kokkulangevusest või soodsast täheseisust- ei tea. Kõik sai alguse hommikul kell 10, kui pisike jõnglane oma esimest und läks tegema ja mina kööki. Mulle jäid mooniseemned silma, olin need ostnud mõned päevad tagasi, et lihtsalt mingile küpsetisele lisada. Edasi märkasin toorjuustu pakikest ja meenus üks hea mooniseemnesegu Tuuli toidublogist. Otsisin selle üles, revideerisin külmkapi sisu ning nii areneski asjade kulg juba omasoodu. Kokku tuli äraütlemata hea kook. Nagu ma alguses mainisin sünnivad head asjad ootamatult, nii minuga juhtuski, kell 10 sündis idee, kell 11 oli idee teostatud ja kell 12 olin täiesti juhuslikult külas, kaasas omatehtud imemaitsev rummihõnguline moonikook beseega.

Retsept:

Põhi:

100 g võid

2,5 dl nisujahu

2 spl suhkrut

0,5 tl küpsetuspulbrit

2 spl vett

Mooniseemnetäidis:

100 g mooniseemneid

200 g toorjuustu

1 dl suhkrut

2 munakollast

1 väike pudel Ruf`i rummiessentsi

1 spl kartulitärklist

1 tl riivitud sidrunikoort

Sidrunikiht:

sidrunivõiet Lemon curdi (mul oli sügavkülmas täpselt nõnda palju, et määrida põhjale üks kiht)

Besee:

2 munavalget

0,75 dl suhkrut

Põhja valmistamiseks sega pehme või käsitsi ülejäänud ainetega. Voodera 24 cm läbimõõduga vorm tainaga, vooderdades ka vormi seinad 2-3 cm kõrguselt. Torka kahvliga augukesed. Aseta külmikusse tahenema, kuni valmistad mooniseemnesegu. Tõsta sügavkülmast välja sidrunivõie lemon curd.

Mooniseemnesegu jaoks klopi lahti munad, lisa toorjuust, mooniseemned, suhkur, rummiessents. Sega ühtlaseks massiks. Lisa kartulitärklis ja sidrunikoor ning sega veelkord.

Küpseta põhja 175 kraadises ahjus 10 minutit. Eelküpsetatud põhjale määri sidrunivõiet ja vala peale mooniseemnesegu. Küpseta taas 10 minutit. Samal ajal valmista besee, mikserdades munavalge tugevaks vahuks, lisades järk-järgult suhkrut. Kata kook beseekihiga ja küpseta veel 150 kraadises ahjus u 10 minutit.

Ood kanamunale!

Kanamuna on tõeliselt väärtuslik loomne toiduaine, temas on kõike, mida eluks vaja läheb – kuidas muidu sealt tibu välja areneda saaks? Keskmise suurusega muna sisaldab: 7,5 g valku, 6 g rasvu ja 0,6 g süsivesikuid.

Munavalge ja – rebu on erineva toiteväärtusega. Munavalge ei sisalda rasvu, 10% munavalgest on valgud, 88% vesi. Munarebus on 16% valke ja 30% rasvu; vitamiine on rohkem munarebus; rasvas lahustuvad vitamiinid (A-D-E) esinevad ainult rebus. Kanamuna sisaldab kõiki elutegevuseks vajalikke vitamiine. Enim on munas A, D, B12, B4, B3, B2 vitamiini. Kanamuna sisaldab rohkem kui 30 makro- ja mikroelementi. Palju on fosforit, kaltsiumit, magneesiumi, mikroelementidest fluori, joodi, vaske, tsinki, mangaani. Enamik muna mineraalaineid on inimese poolt kergesti omastatavad.

Munad on erineva suuruse ja kaaluga, see sõltub linnuliigist ja tõust. Muna kaal suureneb kana vanusega.

Munakoore värvus sõltub kanade tõust. Munakanatõugudel on tavaliselt valged, muna-liha- ja lihakanatõugudel rohkem pruunikad munad. Pruunid ja valged munad ei ole oma toiteväärtuselt erinevad.

Munakollase värv võib varieeruda kahvatukollasest oranžini, peamiselt sõltub see kanade toidust ja aastaajast. Suvel on rebu tavaliselt tumedam, sisaldades hulgaliselt A-vitamiini eelühendeid karotinoide, mis tagavad organismi normaalse elutegevuse, arenemise ja kasvu.

Mune on paslik säilitada külmkapis. Kas teadsid fakti, et muna vananeb toatemperatuuril ühe päevaga rohkem kui külmkapis terve nädalaga?

Kanamuna on unikaalne toiduaine ja ravivahend. Mida kõike me munaga ja munast teha ei saa? Muna saab praadida, keeta, vahustada, täita. Muna toimib köögis kord liimina, kord pirukale läike andjana. Alatihti on muna kohustuslik retsepti koostisosa.

Kuna on siiski naljakuu, siis postituse lõpetuseks on pildil üks vale härjasilm. Hüübinud munavalgeks on kergelt tarretatud piimakissell ja munakollaseks kompotivirsik. Alljärgnevalt on näha, kuidas see maitses;)

Allikad:
L. Pakosta, S. Lelumees „Koka-aabits“
http://tallegg.eu/

Heeringaparfee

See igati mõnus, külm, kreemine isutekitaja ilutses meil pühadelaual. Hea soolane ja rammus suutäis;) Retsept pärineb Nami-nami retseptivaramust ning on ilmunud ka kunagi Pereköögis. Tegin poole kogusega ja sain 6 portsjonit ning lisaks veel see osa, mis kausist otse maitsmiseks kulus;). Kasutasin silikoonvormi.

Retsept:

250 g õrnsoolatud heeringafileed

1sibul

1 dl 35% rõõska koort

125 g 20% hapukoort

2 marineeritud kurki

0,5 sl želatiini

hakitud tilli

Haki heeringafilee ja lisa hapukoor, püreesta saumikseriga, lisa hakitud till ning väikesteks kuubikuteks lõigatud kurk ja sibul. Vahusta rõõsk koor ning lisa segule. Paisuta želatiin väheses külmas vees u 5 min ning kuumuta nõrgal tulel. Lase hetk jahtuda ja lisa segule. Vala segu vormidesse ja aseta sügavkülma 6-12 tunniks. Umbes 20-30 minutit enne serveerimist tõsta parfee sügavkülmast välja.

7-viljahelbe küpsised meega

Retsepti idee pärineb Kodu&Aed raamatust "76 magustoitu". Seal on retsept Aijas Cepumi ning kommentaar juures järgnev: "Lätis, Murjani-nimelises kohas töötab kohvikus Aija, kes teeb imelisi seemneküpsiseid....". Mina asendasin erinevad seemned ja helbed Haljase 7-viljahelbetega, mis sisaldavad kaera-, nisu-, rukki-, hirsi-, odra-, sojahelbeid ja linaseemneid. Mainin ka siinkohal, et sellest Haljase 7-viljahelbest saab oi oi kui hea hommikupudru.

Retsept:

150 g mett

90 g 7-viljahelbeid

1 väike muna (või 2 vutimuna)

Sega kõik koostisained, veereta pallid või tõsta lusikaga pätsikesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadises ahjus kuldpruuniks.

Aijas Cepumi retsept:

300 g mett

50 g kõrvitsaseemneid

50 g päevalilleseemneid

50 g kaerahelbeid

20 g seesamiseemneid

20 g linaseemneid

1 muna

Viineripirukad

Viineripirukas ei ole mingi geniaalsuse tipp ja ei suuda loomulikult oma väärtusega/väärtusetusega võistelda ehtsa lihapirukaga. See on ju kõigile teada, et viiner sisaldab eelkõige kõike muud, kui ehtsat ja täisväärtuslikku liha. Küll aga näeb ta isuäratav välja ja maitseb ka päris hästi. Eestlane on juba kord selline viinerirahvas;) Julgen väita, et paljud ostavad külmkappi viinereid, et oleks mida möödaminnes või siis öösel salaja nosida. Ma tean päris kindlasti inimest, kes nii teeb. Tervitan Sind:)!

Retsept:

500 g viinereid

100 g pärmi-lehttainast

Lõika pärmi-lehttainast kitsad ribad. Keeruta ümber viineri. Küpseta 200 kraadises ahjus kuni tainas on kuldpruun.